Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/338

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 337 —

wilu, arg, tagasihoidlik olek tema wastu meelde, ning mõrudalt pidi ta arwamisele maad andma, et ta terwe wõitlus wast asjata on, et ta kokkusonitud unenägu paljaks unenäoks jääb.

Wiimaks ei kannatanud ta seda waakumist lootmise ja kahtlemise wahel enam wälja. Ta tegi otsuseks omale selgust muretseda.

Kauemat aega ei läinud tal korda Juliettega nelja silma all kokku saada. Siis silmas ta teda ühel õhtupoolel mõisa suures, kenas aias, kus õuna- ja pirnipuud, sirelid ja akatsiad täiel kewadesel õilme-ehtel ilutsesiwad. Preili Marchand istus aia tagumisel serwal wäikeses lehestikus, raamat käes, kuna mängiwate laste healed kaugelt tihedate põesaste tagast kajasiwad.

Juliette waatas raamatu pealt alles üles, kui Herberti kogu lehestiku suus raamatu walgete lehtede peale warju heitis. Noort parunit nähes, jäi ta küsides tema peale waatama, kuna kerge punakas wari ta näo üle libises.

„Kas eksitan?“ küsis Herbert.

„Ei, aga —“

„Aga?“ kordas Herbert naeratades. „See ‚aga‘ peab küll tähendama, et Teie minu tulekut ei soowi?“

„Õigust öelda — ja,“ wastas koolipreili oma otsekohesel wiisil.

„Miks mitte, kui ma küsida tohin?“ päris Herbert Heidegg peaaegu kohkudes.

„Ma pean Teie küsimise üle imestama, paruni herra,“ rääkis neiu tõsiselt. „Ma ei tahaks mitte enam kahtluse alla sattuda, et mina asja annaksin, Teid oma lähedal näha. Ja kui Teie mind selle näotuma kahtluse eest