Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 33 —

„Ei, ma ei ole sellega mitte harjunud.“

„Kudas Teie kodus siis pahu inimesi karistatakse?“

„Neilt wõetakse wabadus mõneks ajaks ära, wõi nad tasuwad oma süüd rahaga.“

„Wõetakse wabadus ära?“

„Ja, nad pandakse üksikusse tuppa elama, kus nad teistest inimestest eemal on.“

„Ei muud midagi?“

Kuna wäike Kuno kasteheina päid peksab, on preili Marchand Ada piha ümbert hellalt kinni hakanud.

„Ada,“ ütleb ta pool paluwalt, „kas meie ei wõiks neid inimesi näha saada, keda praegu löödi?“

„Näha saada? Mis tarwis?“

„Ma tahaksin nendega paar sõna rääkida.“

„Millest siis?“

„Neilt küsida, mis süüd nad on teinud.“

„Seda saame papa wõi walitseja käest paremine teada.“

„Ada, ma tahaksin nende enestega kõneleda, kolm sõna paljalt!“

Ada von Heidegg kehitas õlasid, nagu inimene, kes teisest põrmugi aru ei saa. Siis jäi ta preili kahwatanud näo peale wahtima, ja naeratas. Koolipreilidel on enamiste ikka oma isesugused weidrad tujud! Tal oli peaaegu himu seda Juliette Marchandile öelda, aga ta sai weel sõna-sabast kinni ning tähendas selle asemel:

„Noh, kui see Teile just nalja teeb, siis wõime neile ju tee peale wasta minna. Aga papa ei tohi meid seejuures mitte näha.“

Nad pöörasiwad põigiti läbi puiestiku mõisa