— 34 —
kaugemate kõrwaliste hoonete poole, kust tee mööda küla poole wiib. Peksetawa naisterahwa hirmus kiljumine oli waheajal waikinud, talli poolt ei tulnud enam mingit kahtlast healt. Nad jõudsiwad puiestikust wälja, aida ja wiinaköögi wahele, kui esimene karistusealune, neljateistkümne-aastane teopoiss, sealt juba mööda oli läinud. Sellewastu lähenes aga talli poolt nuheldud tüdruk. Ta nuuksus kramplikult, pühkis silmi ja lonkas. Preili Marchand, Ada ja Kuno hoidsiwad endid aia äärde, suurte remmelgate warju. Kui tüdruk mööda oli minemas, hüüdis teda preili Ada Eesti keeli.
Kai tahtis nuuksudes ja longates mööda minna, Kuno jooksis aga ta juurde ja hüüdis karedalt:
„Kuule, sina, preilid tahawad sinuga rääkida!“
Tüdruk waatas oma nutust tursunud silmadega ümber, ja kui ta nägi, et pikk, sirge preili mõne sammu tema poole astus, jäi ta alandlikult seisma.
Ada hakkas Prantsuse neiule tõlkijaks.
„Koolipreili tahab teada saada, mis süüd sa oled teinud, et täna witsu said?“
„Kubjas peksis mu weriseks, ja ma ütlesin talle ‚mõrtsukas‘.“
„Miks kubjas sind peksis?“
„Mu silmad olid natuke kinni läind — olin wäga wäsind.“
Preili Marchand laskis küsida, kas tal wäga raske töö olnud. Kai wastas, et ta kaks päewa ja kaks ööd järjest ilma magamata tööl olnud.
Preili Marchand pigistas käed kramplikult risti ja heitis tüdruku peale niisuguse pilgu,
