Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/341

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 340 —

wurinal lendu. Juliette süsimustade juukste peale oli kuskilt kõikuwa lehekese pealt punakas-kollane lepatriinu kukkunud, kes seal pikkamisi ümber roomas nagu weerew weretilk. Läbi noorte, haljaste lehtede tungiw walgus muutus lehestiku sees õrnaks rohekaks kumaks, mis Juliette helewalgele näole peaaegu haiglase kahwatusehelgi andis, mille seest ta suured mustad silmad seda õõguwama läikega wälja waatasiwad.

„Paruni herra,“ wastas neiu wäikese tumma waheaja järele täielise rahuga. „Ma ei taha Teiega selle üle mitte waidlema hatata, kui õige nime Teie oma tundmusele annate. Ma ei arwa seejuures mitte, et Teie temale meelega ebanime panete, ei usu Teist mitte, et Teie minuga wäikest kewadest armumängu tahate alustada, mis igawat maaelu aitaks lõbustada, kui ma ka tean, et inimene just tundmuste asjus kõige ekslikum on, et ta siin nii kergeste kaine otsustamise-wõimu kaotab. Teie pole mitte esimene, kes mulle säherdusi sõnu ütleb, ja need, kes seda enne Teid teinud, on seda warsti unustanud, sest et nad oma eksitusest pärast aru saiwad…“

„Mina ei eksi mitte, Juliette,“ sosistas Herbert nii tungiwalt, nagu tahaks ta oma terwet hinge selle kinnituse sisse panna. „Ma olen oma tundmusi uurinud, proowinud, wõimalikult kainelt arwustanud — nad ei muuda sisu ega wärwi. Minu armastus Teie wastu on õiglane ja puhas.“

„Teie ei lasknud mind ära rääkida,“ wastas Juliette tõsiselt. „Ma tähendasin, et ma sellepärast Teiega mitte waidlema ei taha hakata,