Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/342

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 341 —

kui õige nime Teie oma tundmusele annate, aga ma tahtsin weel juurde lisada, et meil asjata oleks Teie tundmuse üle, kui Teie teda ka õige nimega kutsute, mõtteid wahetada. Teie peate püüdma sellest tundmusest wõimalikult ruttu lahti saada, ta eksitab otstarbeta Teie meelerahu.“

„Otstarbeta?“ kordas Herbert, ja ta silmades kujunes halwaw ehmatus. „Teie süda ei ole enam waba?“

„Ta on waba.“

„Siis olete juba nüüd kindlal otsusel, et Teie oma poolehoidmist minule iganes ei wõiks kinkida?“

„Ei, sellel otsusel ei ole ma ka mitte. See oleks liig warane otsus. Ma usun koguni, et ma teistel oludel Teie pakkumise üle tõsiselt järel hakkaksin mõtlema, sest Teie meeldite mulle.“

„Teistel oludel? Missugustel?“

„Paruni herra, kas Teie oma praeguse tunnistusega soowi ühendate, mind oma naiseks saada?“

„Mida siis muud, Juliette?“

„Siis peate ju neid olusid tundma, mis meid lahutawad!“

„Ma tunnen neid, aga ma tahan nende wastu wõidelda, ja kui Teie mulle oma armastuse kingite, siis wõidan ma nad ära.“

„See on wäga küsitaw, parun Heidegg! Mina waatan nende asjade peale kainemalt kui Teie, sest et ma ülepea wäga kaine mõistusega inimene olen. Ma rändan juba kaunis kaua üksina laia ilma sees, olen siis iseseiswust õppinud ja asju ning olusid, mis mind piirawad,