Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/348

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 347 —

„Teie ei anna mulle siis mingisugust lootust, Juliette, ei mingisugust julgustust?“

„Ma annan Teile Teie rahu, elurõemu, Teie õnne tagasi,“ kostis neiu pehme, liigutatud healega, mille kõla nagu paitades nooremehe kõrwa puutus. „Jäägu see, ma palun Teid, wiimaseks korraks, kus meie niisuguste asjade üle kõneleme.“

„Juliette, ma armastan sind ju!“

Preili Marchand tõusis püsti.

„Teie ei täida minu palwet, paruni-herra? Sel lool pean ma seda Teilt nõudma. Ma kahetseksin aga wäga, kui sel kombel meie hea sõpruski kahju kannatab. Wabandage, ma pean laste järele waatama!“



18.

Kel wägi, sel wõimus.

Nelipühi teisel pühal käis opmanni Miina külas wanemaid waatamas ja astus õhtu tagasi minnes ka Uuetoa sauna sisse. Teda wõeti seal muidugi suure rõemuga wastu, ning Päärn, kes koikus kirikutee wäsimust puhanud, hüppas sealt silmi õerudes wälja, kui ta waewalt Miina healt kuulnud. Kõik kolm wõtsiwad sauna ees jämeda kasepaku peal istet, ja magus külajutt algas.

Muidugi küsiti kõige pealt Miina käekäigu järele. Päärn oli sellest õhtust saadik, mil opmann ta Kubja-Pritsuga köögist wälja ajanud, neiuga wäga harwaste kokku saanud.

Miina ilusa näo üle lendas tume wari, kui ta oma elust hakkas jutustama.

„Pritsust olen nüüd lahti,“ algas ta „ei topi teine enam ligi. Wahib kui hunt üle õla, kui mind näeb, ja silmad põlewad teisel koa