Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/349

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 348 —

kui hundil. Ta on nii wihane, et mu kõige karwadega ära sööks.“

Ema ja poeg küsisiwad muidugi uudishimulikult, kudas see lahkumineku-ime sündinud.

„Noh, ma pidasin meeles, mis opmann see õhtu ütles, kui ta Pritsu köögist wälja kihutas, ja ei lasknud teda enam sisse, kui ta pärast weel tuli. Lõin ukse ta nina eest kinni ja ütlesin: Opmann on mulle kõwaste ära keeland sind sisse laskmast; ega ma sinu pärast ometi sõimata taha soada ja wiimaks weel talli minna!… Sai mees küll aru, et ma teda ise ei salli, aga mis ta parata wõis! Läks kirudes ja sajatades minema ja ähwardas weel: küll ma soada näha, mis minust nüüd wälja tulla; tema tahta hoolt kanda, et warsti külalapsed sõrmega mu peale näitawad.“

„Aga miks sa seda’s nii hapu näoga reagid, et sest luupainajast lahti said?“ küsis Päärn. „Täna Jumalat, et niisuke koi kadus! Wõi kardad tema rumalaid ähwardusi?“

Miina wahtis tuhmilt wäikese pihlaka poole, mis sauna ees kaswas ja mille oksadel kari warblasi rõemsaste sirtsus.

„Mis ma nüüd tema ähwardusi tean karta!“ ütles ta siis. „Eks ta wõi mind, kui tahab, pimedas maha lüia — ega ma selle wasta soa midagi parata. Aga kuule, kui hirmus inimene ta on! Üks õhta paneb kunturis opmanniga päiwi. Arwas wist, et mina köögis olen ja ei kuule, aga ma olin teises toas ja uks wahelt praokile. Kui päewad pandud, ütleb opmannile: ‚Tahtsin opmanni herrale nimetada, et Miinast minule naist ei soa.‘ — ‚No noh,‘ wastab opmann, ‚kas sulle