Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/351

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 350 —

öösel köögi-ukse peale koputanud ja sisselaskmist nõudnud. Muidugi ei olla Miina talle ust lahti teinud, ja ta läinud wandudes minema. Järgmisel päewal olnud õel ja tursakas kui pahur kass.

Päärna päewatanud nägu oli weel tõmmumaks muutunud. Tummalt wahtis ta liiwa sisse maha.

„Siis tule niisukese kuradi juurest ära!“ ütles ta wiimaks.

„Ega wiimaks muud nõuu jää!“ wastas Miina. „Oleksin ehk juba ülesse öeldki — ega ta mind wägise ometi wõi pidada — aga eks te tea mu isa! Sest soadik, kui opmanni abiga parema koha sai, on see mees ja terwe mõis temale püha. Ei tohi keegi kõwerat sõna mõisa kohta öelda. Reakisin tänagi kodu, kuda mo’ga opmanni juures on, aga toat kohe wasta suruma: ‚Jää weel paigale, kannata weel wälja — kui ta näeb, et wasta hakkad, siis jätab so wiimaks rahule! Tuled aga ära, wõetakse ehk mul koht jälle käest!‘… Ma usun peaaegu, wanamees müiks mu ära, kui talle head hinda pakutaks. ‚Ma olen kaua küll nälgind, nüüd tahaks koa natuke kergemat põlwe katsuda,‘ ütleb aga.“

„Sina sellest ära kuula,“ ütles Päärn madala, urisewa healega. „Mina ei salli, et sa ennast seal pead käperdada laskma!“

„Kui asi ei parane, kauaks ma sinna ei jää.“ wastas Miina oma julgel, kindlal wiisil. „Kõige häbematam on ta siis, kui midagi peas on. Tead isegi — on wa’ trimpaja mees. Käib päewas mitu korda kapi kallal klõgamas ja õhta tõmmab wahel Jumala üksi loti täis. Kui weel