Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/350

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 349 —

hundipassi andis?‘ — ‚Hundipassi andsin mina temale‘ wastab Prits. — ‚Aga mis sa sest siis mulle kuulutad?‘ küsib opmann. — ‚Noh, tahtsin aga nii öelda, et opmann ei peaks arwama, et ta minu pruut on. Minul pole temaga enam midagi tegemist, tehku temaga nüüd igaüks, mis ise tahab!‘ — Kas mõistate, mis niisuke häbemata sellega tahtis öelda?“

„Miks ei mõista,“ wastas Päärn, kuna jäme weresoon ta otsaesisel paisuma hakkas. „Mis siis opmann talle ütles?“

Miina pea langes norgu.

„Mis see isand ütles? See itsitas wist enesele habemesse ja mõtles: ‚Wõi mina sest midagi hoolin, on ta sinusuguse pruut wõi mitte! Ja olgu ta kas wõi sinu naine!‘… See’p see mu kurbtus ongi! Minust sinna majasse küll kauaks teenijat ei soa — panen kord kas wõi süda-ööse minema! Ennem juba wette, kui niisukest elu elada.“

Ja nüüd puistas Miina oma südame ka selle oma kurbtuse peapõhjuse üle wälja.

Opmann olnud hakatuses tema wastu wäga hea ja lahke — peaaegu liig lahke. Ajanud temaga juttu ja teinud nalja. Hoidnud temast ka, nagu kord ja kohus, wiisakalt eemale. Patsutanud küll wahel nalja pärast õla wõi piha peale, hakanud ka, kui heas tujus, lõuaotsast kinni — kuid see olnud kõik. Wiimasel ajal minna ta aga sõnade ja puutumiste poolest üsna häbematuks. Endise wiisakusega tahtnud ta wist ainult tema usaldust kätte meelitada. Nüüd püüda ta inetumal wiisil ligi tikkuda, ja paar korda olla juba juhtunud, et