Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/353

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 352 —

Nädal läks mööda, laupäewa õhtu jõudis kätte. Päärn ütles waimupoisile, ta tahta kõrtsi minna — wiigu poiss hobune koju. Päärn wiitiski õhtu kõrtsis ära, ehk ta seal muidu küll haruldane wõeras oli. Ta tegi alles kesköö eel üksina minekut.

Ilm oli pilwine ja seepärast pimedam kui harilikult. Ähwardas wihma tulla. Waewalt oligi Päärn weerand wersta sammunud, kui peent sooja wihma hakkas piisutama. Jämedamad tilgad hakkasiwad tulema, kui noormees mõisa puiestiku serwale jõudis. Päärn ei läinud nimelt mitte koju, waid kõrtsist otse teed mõisa poole.

Puiestikust, kuhu ta üle madala kiwiaia hüppas, lõikas ta omale tugewa porgu — wist mõisa koerte tarwis. Siis sammus ta jalgteesid mööda, mida muidu ainult saksad tarwitasiwad, mõisa hoonete poole edasi. Wastu ei tulnud talle keegi; wihmane ilm oli inimesed tuppa ajanud. Puude wahelt paistis juba wiinaköök, siis sepapada, siis „alt tuba“, kus aidamees ja kubjas elasiwad, ning neist eemalt mööda minnes, jõudis Päärn opmanni-maja juurde, mille aed puiestiku ääreni ulatas. Kergeste ronis teomees kaunis kõrgest püstaiast üle, sammus õunapuude wahelt edasi ja jõudis maja otsa, kus aknate all suured, tihedad, täiel õilmel seiswad sirinapõesad mühasiwad.

Sellel maja-otsal oli kaks akent: üks köögi ja teine sahwri oma. Esimesest paistis tulekuma. Põesaste warjult piilus Päärn walgustatud akna kaudu kööki. Pliidi all põles weel hele tuli, laua peal küünal. Miina ja aidamehe wana ämm, kes tüdrukul nähtawalt abiks oli, sähwisiwad kiirel tegewusel edasi-tagasi.