Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/354

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 353 —

Nüüd puges Päärn ümber nurga maja tagumisesse külge. Walitseja eluruumide kolm akent, millest üks lahti oli, käisiwad siin wastu aeda. Toad oliwad heledaste walgustatud: healte sumin, klaaside helin ja rõemus naermine kajasiwad wälja. Põesaste warjult heitis Päärn ka siin pilgu maja sisse, ja nägi seal suuremat seltskonda istuwat, seiswat wõi läbisegi käiwat. Wahete-wahel tuli siin ja seal opmann Winteri tõmmuks päewatanud raswane nägu, walgendaw pealagi ja rõemsaste punaw nina meeste- ja naisterahwaste seas nähtawale. Kuskilt kohast, kuhu waatleja pilk ei ulatanud, saiwad wastu lauda käiwad sõrmelöögid kuuldawaks — seal mängiti kaartisid.

Päärn läks köögi-akna juurde tagasi. Seal sirutas ta enese, keppi kaenlasse wõttes, põesa taha, märja rohu peale maha. Wihm sahises talle pähe ja selga — ta ei pannud seda tähele. Pead mõlema kokkupandud käewarre peale toetades ja silmi kinni pigistades, pikutas ta seal nagu magaja liikumata paigal.

Aga ta ei maganud. Ta kuulis kõik, mis majas sündis, nii palju kui seda siia kuulda wõis. Köögis rääkis Miina wanainimesega, wahel kuuldus opmanni käskiw heal, wist toast tulewa ukse wahelt, nende jutu sekka, ning maja tagumisest küllest kajas healte wadin, klaaside kõlin ja lustilik naermine öösise waikuse sisse. Wiimaks hakkas maja eest, mõisa õue poolt, wankrite müdinat kostma: külalised oliwad lahkumisel, hobused sõitsiwad treppi. Ei kestnudki kaua, kui maja waikseks jäi. Weel paar korda käis wäline koja-uks, siis kuuldi teda lukku käänatawat.