Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/359

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 358 —

Päärn silmas wõi — õigemine — ta aimas seda kogu nurgas sängi ees.

„Ära karda, Miina, mina olen,“ sosistas ta nurga poole.

„Kes?“ tuli sealt kugistaw heal.

„Kas sa mind siis ei tunne? Mina olen, Miina, mina!“ kähises heal küsijale wastu.

Seejuures kobasiwad Päärna käed mööda põrandat ringi, kuni nad sooja keha leidsiwad, mille seest paar korda nõrk korin kuuldawale tuli. Niipea kui teomees seda sooja, lihawat keha puudutanud, kiskusiwad ta käed uueste rusikasse, ja wiha, mis ta rinda täitis, pani teda ägama. Oma hiiglajõuuga krahmas ta mehe maast üles, tõstis ta oma rinna kõrguseni ja laskis ta sealt nagu jahukoti jälle põrandale matsatada. Siis kobas ta mööda põrandat ringi, kuni ta akna alt oma kepi leidis. Lähemal silmapilgul hakkasiwad potsuwad ja laksuwad hoobid maha sadama — tihedalt, tugewaste, halastamatult…

„Pearn! Pearn!“

Nagu ahastuse pärast lõhkewast südamest tungis see hüüe wälja. Siis tundis Päärn, kuda keegi ennast tema töötawa käewarre külge kinni riputas, kuda kepp ta käest meeleheitlise tõmbega ära kisti.

„Taewase isa pärast, Pearn! On sul mõistus kadund?“

Päärn ähkis ja lõõtsutas; ta ei saanud sõna suust. Siis raputas teda uus hirmus wihahoog, uueste tahtis ta oma ohwri kallale karata, aga Miina asus kõige oma ihujõuuga ta keha ümbert kinni ja karjus: