— 357 —
peal. Söömatoast läks, nagu Päärn umbes teadis, uks kööki.
Opmann seisis, küünal käes, selle ukse taga ja kuulatas. Ta hoidis kõrwa ukse külles ja pidas suu lahti. Siis katsus ta kobades ukse linki, püüdis waaruwa peaga luku-august sisse wahtida, lükkas õlaga kergeste wastu ust ja pani wiimaks küünla põrandale maha. Nüüd wõttis ta hoogu ja tõukas kõige oma raske kehaga tugewaste ukse wastu. See läks lahti. Päärnale oli arusaamata, kuda lukus wõi riiwis olew uks nii kergeste lahti wõis minna…
Kuid seeüle järelmõtlemiseks polnud tal aega. Ta nägi ainult weel, kuda opmann jalaga küünla surnuks astus. Silmapilk hiljem kajas pimedusest ehmatuse-karjatamine…
Kahe, kolme määratuma hüppega oli Päärn ümber maja nurga ja köögi akna all. Aken lendas parinal pärani, suur must kogu täitis silmapilguks ta awandust, siis käis tume põnts ruumi seest, millele jälle hele karjatus järgnes…
Päärna silmade ees oli kõik weripunane, nagu kord ta isal, kui paruni kutsari piits sellele wastu nägu käinud. Selle punase pimeduse sees seletas Päärna pilt ainult ühte suurt, walget täppi, ja selle peale kargas ta nagu murdja saagi kallale. Ta raudne rusikas tõusis ja langes tumeda mütsuga. Kepp oli tal, kui ta aknast sisse hüppas, käest maha kukkunud. Selle otsimiseks polnud tal aega…
Niipea kui teomehe rusikahoop langenud, wajus walge kogu ta ees healetult, raske prõntsumisega maha… Ruumis walitses seepeale haua waikus, sest endine karjataja näis ehmatuse pärast halwatud ja keeletu olewat.
