Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/362

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 361 —

„Tahtsin panna, ei leind wõtit.“

„Kas wõti seisab ikka köögi pool?“

„Ja.“

„Siis on wõti aegsaste kõrwale wiidud ja riiw lahti kangutud… Ma usun, see seal oli oma keretäie weart… Kas sa juba magasid, kui ta tuli?“

„Tahtsin just magama jääda.“

„Niisama riides?“

„Ja. Sa tead, et ma tänast ööd kartsin.“

„Kartsid päris õigusega… Oota, sa kuradi wõllaroog seal! Kahju, pagana kahju, et ma talle rohkem ei and!“

Ja jälle lõi teomehe silmas see metsik, jänunew leek loitma.

Miina pani oma ristis käed tema rinna peale ja waatas talle paluwalt silma.

„Wait, Pearn, wait! Sa ei tohi siin enam midagi peale hakata! Ütle parem, mis meist mõlemast nüüd soab?“

„Sinul ei ole jo midagi karta,“ wastas Päärn. „Sa põle midagi paha teind. Eks minule anta wist kere peale, aga mis sest! Wõi see esimene kord on!“

Miinal purtsasiwad pisarad silmast.

„Oli sul siis seda tarwis?“ nuuksus ta. „Ütle, kust sa selle aru wõtsid, et ööse seie tulid ja teda peksma hakkasid? Missugune paha waim ajas sind seie?“

Päärn wahtis tummalt maha.

„Mis mina tean!“ kohmas ka wiimaks. „Ise kurtsid jo nelipühis, et ta sind käib kimbutamas, kui purjes on, ja reakisid, et tal täna suur joomapidu olla. Noh, see kipitas mul hinges, ja ma tulin!“