Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/363

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 362 —

„Ta wõib jo sind nüüd rööwliks ja mõrtsukaks teha, ja kannad wiimaks weel rauad!“

Selle peale ei teadnud Päärn midagi öelda.

„Peame ometi aru, mis nüüd tuleks teha,“ sosistas Miina wärisedes. „Mis peame homme ütlema?“

„Sina tuled tema juurest ära — mis muud!“ wastas Päärn. „Ehk kihutab su isegi minema.“

„Aga sina?“

„Noh, mina! Eks soa näha, mis tehakse.“

„Ta ehk ei tund sind äragi!“ tähendas tüdruk, nagu uppuja õlekõrrest kinni hakates.

„Aga eks ta küsi sinu käest, kes ma olin!“

„Mina ütlen, et ma ei tea!“ oli Miina rutuline wastus.

Päärn waatas talle kiire, tänuliku pilguga näosse, raputas aga siis pead.

„See ei aita wist midagi,“ urises ta. „Kui tal weel wähegi tolku peas oli, siis mäletab ta, kes siin oli, sest ta nägi jo mind! Ja kui ta ei mäleta — ega’s wõeras siin wõind käia, sina pead ikke tunnistama, kes see oli.“

„Aga wõis waras olla!“

„Põle jo midagi warastud!“

„Mis sest! Tahtis wargale tulla, aga opmann tuli peale!“

Miina oli ruttu nutu unustanud, silmad ära pühkinud, ja ta nägu awaldas ainult põnewat, ahastuslist arupidamist peastwate abinõuude üle. Ja mitte enese peastmise peale ei mõelnud ta — ainult Päärna saatus mõlgutas ta meelt.

„Aga waras oleks punuma pand, ega oleks