Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/366

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 365 —

rahulikult magawat. Tüdruk kiskus teki ta alt wälja ja laotas temale peale. Siis läks kööki tagasi. Ta heitis küll oma asemele, aga nahka silma peale ta sel ööl ei saanud. —

Winteri isanda raske uni wältas wahetpidamata peaaegu lõunani. Miina oli teda hommiku jooksul mitu korda ukse wahelt piilumas käinud, aga ikka jälle selle rahustawa teadmisega tagasi tulnud, et herra rahuliselt puhkab. Kui ta kella kaheteistkümne ajal jälle ilmus, nägi ta opmanni ärkwal olewat ja aineti wastu lage wahtiwat, nagu peaks ta miski asja üle sügawaste aru.

Tüdruku süda hakkas kõigest wäest tuksuma. Jumal ise teab, mis nüüd tuleb! Juba tahtis ukse juurest tagasi minna, kui Winter kaunis tugewa, aga oigawa healega paar korda tema nime hüüdis.

Miina nägu oli walge, kui ta tuppa astus. Et ta healt kurgust ei saanud, siis läks ta nõnda woodi ette, et Winter teda wõis näha, ilma et tal waja oleks olnud tema soowi järele küsida.

Opmann hakkas teda iseäralise, rahutumalt rändawa pilguga tunnistama. Ta silmitses teda jalatallast pealaeni, ilma musta ega walget lausumata. Ta oli selili sängis; kui ta ennast nüüd külleli tahtis pöörata, tungis ta suust walus oigamine, misjuures ta näo krimpsu tõmmas ja silmad kinni pigistas.

„Ma olen wäga haige,“ ütles ta siis nõrga, röhitsewa healega. „Mu pea lõhub walu pärast. Kasta rätik äädika sisse ja pane mulle pähe.“

Tüdruk täitis sedamaid käsku. Ta niisutas