— 364 —
Tõe poolest — sellel arwamisel ei puudunud mõistlik alus! Päärn märkas seda kohe.
„Kas tead?“ sosistas ta wastu. „Kui ta sest reakima hakkab — sina anna talle nii suud mööda mõista, et sa seda teistele tahad öelda. Ehk lööb kartma.“
„Kui ka aga ära ei sure,“ pigistas Miina piinatud süda õhkamise wälja. „Wõi jääb ehk raskeste haigeks.“
„Ei ma usu,“ waigistas Päärn. „Pähe sai wist üheainsa rusikahoobi — kepiga andsin mujale.“
Wäljas hakkas koitma. Taewas oli weel pilwine, aga wihm näis üle läinud olewat. Tinakarwa tõmmu poolwalgus oli aia peale heitnud ja see tusane, hall helk roomas ka pikkamisi aknast kööki.
„Hakka menema, enne kui walgeks läheb,“ ütles Miina Päärnale. „Hoia, et sind keegi mõisa ligidal ei näe!… Lähed wist jälle aia kaudu?“
„Jah, sealt soan kohe parki,“ wastas Päärn.
Ta pigistas tüdruku kätt, kahmas oma wembla põrandalt ja ronis aknast wälja. Tüdruk waatas talle järele, kuni ta aia põesaste wahele kadus. Sügawaste õhates tõmmas Miina siis akna kinni.
Ta istus nuttes mõne aja oma sängi peal, siis ajas teda ta hirmu pärast pakitsew süda waatama, mis opmann sängis teeb.
Ta wõis ennast waigistada. Tugew norin kuulutas talle juba eemalt, et kardetaw isik wähemast elus oli. Kui Miina kikiwarbul ta sängi juurde jõudnud, nägi ta teda aknast sissetungiwal hallil koiduwalgusel lahtise suuga
