— 370 —
remat mõju anda; ta silmad keerlesiwad, kui ta äkitselt kärkiwa healega hüüdis:
„Rauad saate mõlemad! Tühjale maale lähete eluajaks! Nii tõeste, kui ma X. mõisa opmann olen — seda peate saama! Teie peate mind weel tundma õppima!“
Kuna ta siis walusa näoga ja waewalt tagasi hoitud ägamisega padja peale tagasi wajus, märkas ta sala rahulolemisega, kuda Miina silmadest tema ähwarduse tõttu nagu ehmatuse halwatus wälja paistis. Tüdruku suu liikus, nagu tahaks ta rääkida, aga miski sõna ei tulnud kuuldawale.
„Enne kui teid Siberisse saadetakse,“ lisas opmann rahulikumalt juurde, „lastakse teid muidugi kadalippu joosta, saate wiis- wõi kuussada hoopi ja seisate mitu päewa kaagi peal. Nii suurte kurjategijatega, nagu teie mõlemad olete, tehakse seda ikke — see on wana asi.“
„Kas — opmanni herrad — ei wõiks — meile andeks — anda,“ tuli tüdruku wärisewatelt huultelt.
Opmann, kes sigari ära pannud, õerus waiba all käsi.
„Kas sa hull peast oled! Ma lasen enese ära tappa, ja annan mõrtsukatele andeks! Paluge parem Jumalat, et see teie hingede peale armu heidaks! Sest wõib ka olla, et teie kuuesaja hoobi asemel tuhat saate; siis ei jää teist muud järele kui kaks werist lihatompu.“
Selle ähwarduse juures tõusiwad opmannil wist eneselgi ihukarwad püsti. Ta ei pannud siis imeks, et tüdruk otse keeletu oli, ja tundis kõdistawat lõbu seeüle.
