Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/372

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 371 —

„Opmanni herra — wõiksite meile ehk ikke — armu anda,“ palus Miina südant liigutawa alandusega; ei puudunud palju, ja ta oleks walju kaebaja ette põlwili lasknud.

„Ei,“ hüüdis see karedalt. „Juba homme seotakse teie käed selja peale ja wiiakse teid haakenrihtri juure; sealt lähete raudus wangitapiga linna… Nüüd wõid minna! Tunni aja pärast tahan lõunat saada.“

Kui Miina ära läinud, tegi Winteri isand ülestõusmisega katset. See läks tal alles suure ägamise ja oigamise järel korda. Ta tundis oma keha tõeste nagu tuld täis olewat; selg oli tal nii hell, et ära puuduta näpuga; iga liigutamine sünnitas lõikawat walu. Ja kui ta wiimaks küürus ja kõweras jalgade peal seisis, tundis ta oma walutawa pea nagu kohama hakkawat; terwe tuba käis ta silmade ees ringi ja kõrwad uugasiwad. Iga samm, mida ta astus, pani teda aietama.

Pikkamisi, toll-tollilt lonkas ta magamisekambrist saali. Seal rippus see suur peegel nurgas, mille ees ta minewal öösel oma auuwäärt nägu nii hoolsalt uurinud. Sedasama tegewust alustas ta ka nüüd.

Kõige pealt katsus ta oma terwe pealuu kätega läbi. Missugune muhk kukla taga! Ja kui walus! Hirmuwärin täis tal üle keha: ta oli ju otse surmasuust peasenud! Kui kergeste poleks niisuke hoop, kui ta keset paljast pealage oleks langenud, inimese elu wõinud wõtta!… Kui ta seepeale peeglile lähemale astus, et oma nägu waadelda, pidi ta ehmatuse ja wiha pärast peaaegu karjatama. Ta silmade ümbrus oli sinakas-must; homme muu-