Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/375

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 374 —

„Noh, wõiksid jo ka mind natuke armastada,“ ütles opmann, kuna ta konjaki-klaasi tagant, mida ta suu pole tõstis, ühe silmaga tüdruku poole piilus. „Siis wõiksime ka su peidmehe peastmisest sõnakese rääkida.“

Miina waikis. Ta hinges hakkas meeleheitlik wiha paisuma. Hea meelega oleks ta oma piinaja kallale karanud ja teda kägistanud. Winter pidas seda waikimist järelmõtlemiseks, arupidamiseks, ja oli selle tagajärjega rahul.

„Saame näha, saame näha,“ kordas ta, ennast tooli pealt pikkamisi üles ajades ja magamisekambri poole sammudes, sest ta tundis jälle weidi puhkust waja olewat. „Saame näha, kuda asjad lähwad! Pea meeles, et ma hea mees olen, aga üksi selle wasta, kes minu wasta mõistlik on…“

Opmann ärkas alles hilja õhtul unest. Tühi kõht oli teda äratanud. Ta leidis söömatoas ka õhtulaua juba kaetud olewat. Seal istet wõttes, tundis ta oma oleku märksa paranenud olewat. Pea ei walutanud enam ja selg andis juba wabamalt wäänata. Õnnistatud isuga, mis tal, Jumal tänatud, ikka oli, ja weel parema januga asus ta pidust järele jäänud söökide ja jookide kallale. Pärast sööki hakkas ta saalis sigarit suitsetades pikkamisi edasi-tagasi sammuma, et haiget selga koolutada. Wahete-wahel jõi klaasi õlut. Et ta päewal une ära maganud, siis wiitis ta nõnda wiisi kuni keskööni aega. Tüdruku oli ta tunni aja eest lasknud magama minna.

Kell lõi just kaksteistkümmend, kui opmann korraga mõttes keset tuba seisma jäi, naeratades maha waatas ja lõuga hakkas õeruma. Ta