Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/377

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 376 —

Ja opmanni isand ajas enese ise nii suure hirmu sisse, et ta lõdisedes oma magamisetuppa jooksis. Aga ka seal ei leidnud ta kauemaks rahu. Ta hakkas aknaid igas toas järele katsuma, kas nad kinni on, ja wiimaks tõi kontorist oma — laetud jahipüssi magamise-kambrisse. Sängi pugedes jättis ta küünla põlema ja seadis püssi nii, et ta teda kohe, kui waja, kätte wõiks kahmata…

Unest ei olnud tal sel ööl palju juttu. Kolm korda käis ta köögis waatamas, kas Miina tagasi tulnud. Ei! Alles koidu-ajal uinus waene piinatud mees tunniks ajaks magama.

Kui ta hommiku kööki astus, oli tüdruk seal ja toimetas wirgaste.

„Kus sa ööse olid?“

„Aidamehe juures.“

„Miks?“

Õhetaw puna tõusis Miinale põske. Ta ei wastanud.

„Miks sa kodu ei olnd!“ möirgas opmann Winter hirmsa wihaga.

„Ma kartsin!“

Kaks wägewat hoopi klähwisiwad tüdrukule wastu nägu, nii et tal ninast weri purtsas… Opmann pööras kanna pealt ringi ja sammus köögi wälisest uksest wälja.

Umbes poole tunni pärast tuli ta jälle koju ja hüüdis tüdruku tuppa.

„Lähed silmapilk talli — wahimees ootab juba!… Sinu seltsimees wiidakse seotud kätega aagrehi juure!“