— 377 —
19.
Köögist wälja tormates, oli opmann Winter jalamaid „ülesse“ läinud. (Sõnaga „ülesse“ kutsuti tawaliselt herrastemaja.) Ta käik oli juba üsna kindel ja liikumised paenduwad, sest selg, ehk küll weel hell, ei walutanud enam ja muhk peas ei teinud ka enam suuremat häda. Aga kui ka walu suur oleks olnud — mõisa õues, kus inimesi liikus, ei tohtinud opmann sellest märku anda; asi sai ju süüdlaste karistamise läbi awalikuks, kui need sellest juba ise polnud rääkinud, ja opmann pidi oma autoriteedi kaitseks rahwale näitama, et, kui ta ka teomehe käest peksa saanud, siis ometi mitte sel määral, et see kellegile suuremaks kahjurõemuks asja wõiks anda. Teadis ta ju wäga hästi, et talupoeg ligimese-armastust ei tunne, kui mõisa sundijale miski õnnetus juhtub…
Opmanni terwise hea seisukord muutus aga kohe, kui ta paruni kirjutuse-tuppa jõudis. Mees, kes sinna sisse astus, oli ihu ja hinge poolest murtud, oli wigane. Tal oli waewalt weel hinge sees, ja seegi natuke kippus iga silmapilk wälja minema… Ta ei eksinud ka sugugi, kui siit kaastundlikka südameid arwas eest leidwat.
„Jumala pärast, Winter, mis Teil siis wiga on?“ hüüdis wana saks, kui ta waewalt pilgu opmanni armetuma näo, siniste silmade ja küürutõmmatud keha peale heitnud.
Hoolimata warasest hommikutunnist, oliwad isa ja poeg kui tublid põllumehed juba
