Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/380

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 379 —

et ta leiwawanemale tühja sängi wõinud näidata. Üleminewal öösel kuulnud ta aga, kuda köögi-aknast keegi sisse roninud. Ta nõudnud sisselaskmist. Ei lasta! Poiss ja tüdruk kõhistanud pealegi weel pilgates naerda. Weel kord nõudnud ta, et uks lahti tehtaks. Mitte kõssagi! Nüüd surunud ta ukse, millel nõrk riiw ees olnud, õlaga lahti ja astunud sisse. Köök olnud pime.

„Miina, sinu juures on keegi poiss!“ hüüdnud tema.

„On jah,“ wastanud tüdruk häbemata julgusega.

„Sa tead, et ma oma karskes majas poiste magatamist ei salli! See on ropp patt!“

„Küll ma sulle näitan, mis ropp patt on!“ hüüdnud seepeale mehe-heal pimedusest, ja lähemal silmapilgul sadanud opmannile kiwi wõi malgaga hirmus hoop pähe, mis ta kohe uimaselt maha sirutanud. Ta kuulnud ainult weel, kuda tüdruk öelnud: „Anna talle hästi, Pearn!“ siis kadunud ta meelemõistus…

„See on ju ilmkuulmata!“ hüüdis wanem parun wägewaste keerlewate silmadega.

Ka Herbert wäristas tõsiselt pead.

Kui ta teisel hommikul toibunud — jutustas, opmann edasi — leidnud ta enese sängis olewat — terwe keha nagu nülitud ja ära puretud. Wist olla nad teda maas jalgadega tallanud ja puuhalgudega lõhkunud, sest terwe selg olla tal must ja paatunud, nii et jälk näha. Kas saksad ta selga mitte ei soowiwat waadata?

Ei soowinud — uskusiwad muidugi.