Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/379

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 378 —

mõlemad jalal ning uurisiwad kirjutuse-toas mingit põllukaarti.

Walitseja oigas, enne kui wastama hakkas, ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lonkamisest wähe aimu anda.

„Mis mul wiga on, paruni herra? Eks inimesed lähe hukka! Paruni herra ei teagi weel, et ma üleminewal ööl rööwlite käes olin — oma majas rööwlite käes!“ lisas ta rõhuga juurde.

„Mis jutt see on?“

„Ei puudunud palju, ja mul oleks puusärki tarwis olnud! Terwe eilase päewa olin suure walu käes woodis, ei läinud mul toiduraasu suust sisse, ja praegugi on mu meelest, kui peaksin siiasamasse maha kukkuma… Saksad lubawad, et ma tooli peale toetan.“

Parun Herbert tõi oma käega haigele opmannile tooli ja toetas teda käewarrest, kui ta maha hakkas istuma. Õnnetu tänas teda sügawa liigutusega.

Kulus mõni aeg ägamiseks ära, enne kui Winteri isand oma koledat juhtumist wõis jutustama hakata.

Lugu oli tõeste kohutaw ja pidi ka igale auusale inimesele kombeliku jälkuse peale ajama.

Tema, opmann Winter, hakanud juba mõnda aega märkama, et tema uue tüdruku juures poisid magamas käiwad. Kaua ei olla ta seda tahtnud uskuda, sest ta pidanud Miinat karskeks tüdrukuks, ja see teadnud, et tema niisugust kõlwatust oma majas ei salli. Ka ei olla ta kedagi tema juurest tabanud, sest et tüdruk, kui opmanni öösel kuulnud tulewat, poisi kas uksest wõi aknast wälja lasknud, nii