Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/385

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 384 —

des. „Jääd pingi peale paigale!“ karjub ta oigawa, walus wingerdawa tüdruku poole.

Wahimees teab, mis tal nüüd teha on. Werine ihu waja ära loputada, et „liha hukka ei lähe,“ nagu rahwa wõllanali ütleb. Ta wõtab räpase püti halli wedelikuga maast ja tühjendab selle werise ihu peale ära. Meeleheitline walukisa tungib tüdruku suust; ta kargab pingi pealt üles, nagu seisaks ta kõige kehaga leekides…

Wedelik, millega ta haawu pesti, oli silgusoolwesi… Paruni herra ja opmanni isand teadsiwad, mis talupoja ihule terwe on. —

Keegi pole tähele pannud, et huwitaw waatemäng weel ühe pealtwaataja ligi on meelitanud. Talli teisest uksest on kubjas sisse pugenud, ühe sõime warjule seisma jäänud ja naerwa näoga wahimehe tegewust kuni lõpuni silmitsenud. ‚Seal ta nüüd on, see uhke, ninakas tüdruk, kes mind julgeb põlata!‘ näib ta kollane, kiirgaw pilk, ta põlastawalt hirwitaw suu ütlewat; hea meelega hüüaks ta seda nii waljuste, et tüdruk kuuleks, aga ta pelgab opmanni. Niipea aga, kui opmann talli-ukse juurest kaob, astub ta käänates ja wäänates oma peidupaigast wälja ja jääb nuuksuwa tüdruku ette seisma, kes, kõigest kehast lõdisedes, oma riideid kohendab.

„Oli wist preilil esimene kord mõisa-tallis õpetust soada,“ algab Prits häbemata itsitamisega.

Tüdruk ei waata ta pealegi.

„Küll oli hale hulgumine! Mulgi läks meel kurwaks. Aga mis so silmnäol siis wiga on? Kes sulle sinna on kläutand?“