Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/386

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 385 —

Miina põsk on opmanni löögist paistetanud, ta teine silm punane kui wereklomp.

„Woata,“ pilkab armuheitmata mees edasi, „kui sa kubja prouaks oleks tuld, siis põleks sulle niisukest äpardust juhtund. Siis oleksid auus naine, keda keegi ei julgeks puutuda.“

Miina pöörab talle sõna lausumata selja ja teeb minekut. See trotslik waikimine äritab aga seda õelat inimest. Ta hakkab toore näpistamisega läbi riide tüdruku weriseks lõhutud ihust kinni ja küsib:

„Kas oli koa walus? Reagi ometi!“

Nüüd pöörab Miina ümber ja sülitab talle otsekohe näosse.

Inetu wandesõna susiseb kubja hammaste wahelt, ta rusikas tõuseb löömiseks üles, aga wana wahimees, kes seda kõik pealt näinud, astub ruttu wahele.

„Jäta tüdruk rahule!“ uriseb ta. „Kas ta põle oma jäo kätte soand wõi mis?“

„On sul minuga asja?“ hüüab kubjas.

„On sul siis temaga asja?“ wastab kurja näoga wanamees, kellel aga õiglane süda põues tuksub. „Kas see mõni mehe-tegu, peksetud inimest weel pilkama tulla!“

Ja Miinat enda eel minna lastes, astub ta tallist wälja, kuna Prits neile natuke maad kirudes järele longib, siis aga, wana parunit eemal mõisa-õues nähes, ruttu kõrwale käänab.

Teel opmanni maja poole tuleb Miinale toatüdruk Mai wastu. See ei taha teda esmalt ära tunda. Miina nägu on opmanni löögist, silmad nutust paistetanud.

„Miina!“ hüüab Mai wiimaks ehmatades.

Miina hakkab ta käest kinni ja tõmbab teda