— 387 —
Tüdrukud lahkuwad warsti üksteisest, sest Mai kardab, et proua teda ootab.
„Ega sa niisukese juure enam paigale jää?“ küsib ta weel Miinalt.
See raputab ägeduste pead.
„Ei, otsekohe lähen külasse, — pangu pahaks wõi mitte,“ wastas ta. „Isa tulgu ja toogu mu kast ära.“
„Kahju, et koolipreili täna kodu põle,“ kahetseb Mai. „Läks Ada preiliga eile linna. Aga niipea, kui ta homme õhta tuleb, soadan Tohwri ta juure. Kui Pearn siis weel hädas on, wõib ehk abi leida.“
Kuna Mai mõisa poole tõttab, sammub Miina pikkamisi, waewalt jalgade peal seista jõudes, läbi puiestiku. Warsti saab ta küla poole minewa tee peale. Waewalt neli wersta on tal käia, aga ta on peaaegu kaks tundi teel, ja kui ta wiimaks Ristmäele jõuab, on ta nii wäsinud, et ta naljalt jalga üle läwe ei suuda tõsta. Nuttes hakkab ta ehmatanud ema ümbert kinni ja hüüab:
„Teie uus koht on kallis! Werdki päritakse ta eest. Ma tegin, mis wõisin. Nüüd laske mind natuke puhata!“
Järgmise päewa õhtul on Uuetoa saunas jälle suur seljamäärimine. Kaheksakümmend kepihoopi palja ihu peale ei ole nalja-asi, see wõtab weel tugewamagi mehe, kui Wõllamäe Päärn on, paariks päewaks maha: Seotud kätega nagu mõni rööwel wõi mõrtsukas — nii oli opmanni kõwa käsk — pidi ta talitaja kõrwal haagikohtuniku juurde minema, seal weerand tundi koledat kärkimist kuulama, ennast häbemata waleworstiks ja jõledaks kõri-
