— 386 —
enesega kaasa. Ta on inimese leidnud, kellele ta oma häda wõib kurta. Nad lähewad mõisa puiestikku, istuwad suure sarapuu alla pingi peale maha ja Miina jutustab toatüdrukule oma õnnetuse-loo ära.
Mai kuulab ristis kätel pealt. Ta ilusad sinised silmad walges, priskes näos wahiwad sügawa kaastundmusega nutwa jutustaja peale.
„Kas tead,“ ütleb ta wiimaks, „seda tahan Tohwrile reakida, ja tema reagib koolipreilile. See on wäga armas saks. Küll siis koolipreili noorherra ette wõtab! Noorherra ajab teist taga kui hull… Ega see küll sulle enam aita,“ lisab ta juurde, „aga küll opmann käsile wõetakse. Niisuke häbemata waleworst!“
„Minust põle midagi,“ nuuksub Miina. „Aga Jumal teab, mis Pearnaga tehakse! Opmann ütles, et ta seotud kätega aagrehi juure wiiakse, seal raudu pannakse ja läbi kadalipu lastakse. Ja siis soadetakse eluajaks tühjale moale!“
„Milla ta aagrehi juure läheb?“
„Wist ongi juba läind,“ wastab Miina, kes ei tea, et Päärn alles homme hommiku teele läheb.
Mai püüab õnnetumat trööstida. Kes seda olla kuulnud, et inimene, kes kedagi pole ära tapnud ega maja põletanud, tühjale maale saadetakse! Opmann öelnud seda wist paljaks hirmutamiseks… Ning Miinale enesele tuleb õnneks meelde, et opmann ka teda aagrehi ja Siberiga ähwardas, kuna ta nüüd ainult mõisatallis karistust sai. See waigistab teda Päärna saatuse pärast wähe.
