Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/390

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 389 —

250 inimesepäewa, ja muid päiwi põle ühtigi. Seda juttu on nüüd terwe kubermang täis!“

Mina wasta:

„Ei mina seletand kirikherrale kedagi — käisin kirikherralt ise seletust palumas, ja kirikherra ütles sedasama, mis seaduse-roamatus 127. punkti all seisab.“

„Ants, Ants,“ wastab mulle, „ää hakka oma nahka turule wiima! Sinust on weel kangemaid mehi olemas! Kirikherra on öeld, et sa seadust nõnna seletand, et abitegu enam põle; kas tead, Ants, kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette! Seda ütles Paunküla herra. Tead isegi, et Paunküla herra nüüd Triigi herra asemel ajuti aagrehiks on. Küll tema teab, mis ta sinuga teeb.“

„Sain küll aru, et mind hirmutama hakkas,“ rääkis Ants Tertsius edasi, „aga wõi ma siis nii arg mees olen, et kohe saba jalge wahele tõmman ja alla wannun!… Juba teine päew wõtsin linnatee ette. Seaduseroamat muidugi koasas. Mõtlesin, et linnas kuskilt Wene keeli roamatu soan, aga mitte kuskilt…“

„Kust sa seda siis küsimas käisid?“

„Landrihti-kohtus. Ei wõetud jutulegi! Kõik kohtuherrad mõisnikud — tee, mis tahad! Üks kärkis peale: ‚Sa, oinas, ei osta jo moakeeltki lugeda, mis sa siis Wene keeli roamatuga teed?‘… Läksin siis kriidikassa teendri käest nõuu küsima. See oli koa wäga uhke herra. Wastas, et tema üksi mõisnikkusi jutule wõtab… Põld siis muud, kui läksin oma moa keeli roamatuga kaupmehe herra juure.“

„No, mis see lausus?“

Ants wangutas mõrudalt pead.