Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/391

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 390 —

„Ei targemat kedagi! See mees tegi, nagu oleks ma teda läind wargile kutsuma wõi temale wargust pakkuma… Wõtan seaduseroamatu wälja ja palun, et ta mulle ära seletaks, mis 127. punkti all orjusest seisab. Tema wasta:

„Peida ära! Ei mina taha surma-tunnini raudu kanda! Ei mina tohi sulle mitte ühte sõna reakida!“

„No noh, see on ju Keisri seadus, miks sellest ei tohi siis reakida?“

„Jumala pärast, mitte sõna! Sooropo[1] on jo kõwaste ära keeland, et kui koolitud mees talupojale see roamatu ää seletab, siis ta kannab rauad surma-tunnini. Sina ää püüa sellest roamatust kedagi kätte soada.“[2]

„Ja nii jäigi?“ küsis Jüri.

„No jah! Tule linnast niisama targalt tagasi, kui sinna läksid!“

„Kas põle kurat lahti!“ wandus Uuetoa peremees petetud näol. „Seadus on, aga seletajat kuskil pool põle! Just kui oleks mõni sala-asi!“

„Ja, ja,“ wangutas Ants pead. „Sakste käsi on raske.“

  1. Suworow.
  2. Nõnda jutustab Ants Tertsius ise seda lugu oma ülestähendustes. Et kindralkuberner Suworowi poolt seesugust keeldu ei olnud, on iseenesest mõista; palju enam pidi walitsus just soowima, et haritud mehed talupoegadele seadust püüaksiwad seletada. Kaupmehe argtus tekkis aga küll wist sellest, et ta — pimesi sakste määratumat meelewalda kummardades — kartma pidi, et ta ehk talupojale midagi ütleb, mida see wõeriti wõiks mõista ja sakste wastu tarwitada.