— 402 —
rahwa seas, kes nii kaua palawa ihkamisega kergendusi oodanud, segadusi sünnitasiwad.
Mahtras oli asjal järgmine käik.
Neljapäewa hommiku, 29. mail 1858, ilmus mõisa kubjas külasse ja andis talitajale haagikohtuniku nimel käsu, teisel hommikul kell 7 kõigi peremeestega Habaja mõisa minna. „Sina, Ants,“ lisas ta juurde, „tuled hommiku wara mõisa ja istud opmanni kõrwa wankri peale, teised peremehed mingu läbi soo otsekohe.“
„Mis sinna Habajale siis minnakse?“ küsis talitaja.
„Ei mina tea,“ oli kubja wastus.
Ants aimas muidugi, et see midagi head ei tähenda, kui tal ka wahest teada ei olnud, et haagikohtunik Mahtra mehi juba teisipäewal asjata kohtusse tulema oodanud.
Järgmisel hommikul wara hakkas peremehi Sepa talu juurde kokku koguma. Nad tahtsiwad talitajaga ja isekeskes ettewõetawa teekonna üle weel aru pidada. Mõned neist oliwad juba ääri-weeri mööda kuulda saanud, et Kose kihelkonda salk sõjawäge sisse marssinud ja et haagikohtunik Habajal talupoegi, kes abiteo wastu tõrkusiwad, peksta lasknud.
Mehi oli juba hea hulk talu wärawas koos, kui talitaja toast nende juurde ilmus.
„Noh, mis sa arwad, kas lähme wõi mitte?“ küsisiwad mehed. „Ega aagrehi käsule wasta tohi panna, aga eks see ole teada, et me seal naha peale soame, kui oma õigusest tahme kinni pidada.“
Talitaja ei wõinud ka midagi paremat öelda.
