Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/407

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 406 —

koa mitte. Kõik tahwad wasta hakata ja kära nii suureks ajada, et see Keisri kõrwu ulatab; siis ometi peab wiimaks abi tulema. Kirjutad aga alla ja wannud, noh, — siis wõiwad saksad öelda, et rahwas ise wana seadust tahab… Seda soatis peremees mind teile ütlema. Täna on Habajal teie meeste peksu kord. Ärge parem sinna tulge, kui peksu ei taha soada ja wana seaduse peale wanduda.“

„Soldatid on muidugi weel seal?“

„Kuda siis! Peame neid söötma ja jootma, et jää ise nälga. Kõik wallad ümberkaudu on keemas nagu kiislipada. Oleme nagu sõjas!“

Tüdruku elaw kirjeldus mõjus nii sügawaste Mahtra meeste kohta, et nad tükil ajal sõnagi ei märganud lausuda. Hirm ja mure paistsiwad nende tõsistelt, päewatanud nägudelt ja nii mõnigi raske õhkamine kinnipitsitatud rinnast tõusis selge hommikuse õhu sisse, mida tõuswa päikese naerataw hiilgus nagu kullaga täitis. Raske oli otsustada, mis nüüd ette wõtta: hirm Habajale minna, hirm minemata jääda. Õigusest ilma jääda ei taha keegi, ennast peksta lasta ei taha ka keegi ning wastuhakkamine on kah kardetaw asi.

Mehed oliwad muru peale maha istunud, et nõuu pidada ja kindlale otsusele jõuda, kas Habajale minna wõi minemata jääda. Lahke käskjala oli Sepa peremees tuppa saatnud, et ta seal jalgu puhkaks ja kehakinnitust wõtaks. Kell oli juba seitse, päike seisis suurel kõrgel, ja ikka weel istusiwad Mahtra peremehed murelikul arupidamisel koos.

„Kuulge, mehed,“ ütles Adra Hindrek pikema tumma waheaja järele. „Mina arwan ikke, et