— 407 —
meie mitte ei lähe. Meie teame jo nüüd selgeste, et igaüks naha peale soab, kes õigust julgeb taga nõuda; kui teised saiwad, siis soame meie koa. Parem on siis, et meie mitte ise otsekohe tulde ei joose ja oma terwist nii kaua hoiame, kui enam midagi ei aita.“
„Seda arwan mina koa,“ tähendas Matsi Priidik. „Kui juba teistel nii palju julgust oli, et endid õiguse eest weristada lasid, siis peab meil niigi palju südant olema, et aagrehi käsule wasta paneme. Wiimaks läheb asi ikke nii suureks, et nad kõiki wastapanejaid peksta ei jõuagi, ja siis ehk läheb kära juba Keisri kõrwu. Mehed, jääme koju!“
„Mina enese nahka turule küll ei lähe wiima,“ otsustas Tilli peremees. „Ennem jätan koha maha ja olen pool oastat metsas redus.“
Sedasama kinnitasiwad nüüd ka teised peremehed. Ainult talitaja waikis weel. Ta wahtis sügawas mõttes kord meeste erutatud nägude peale, kord sinawa hommikuse õhu sisse, kord jälle ikka kõrgemale kerkiwa päikese poole, mille seis talle näitas, et minek juba hiljaks kippus jääma.
Mehed näitasiwad tema otsust ootawat. Keegi tõukas talle wiimaks külge ja küsis:
„Noh, Ants, mis siis sinu wiimane sõna on? Mis talitaja ees teeb, eks meie tee sedasama järele! Sina tunned jo seadust parem kui meie.“
„Mis seadus ütleb, seda teate niisama hästi kui mina ja kõik teised,“ kostis Sepa Ants. „Aga mina arwan koa, et meie ei pruugiks ennast Jumala muidu weriseks lasta peksta.
