Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/418

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 417 —

ära teewad, pööras talitaja tusaselt ukse poole, et teistele järele minna.

„Pea!“ hüüdis parun, tõusis tooli pealt üles ja pani ukse Antsu eest kinni.

Mida ta weel kõneleda wõi teha tahtis, oli teadmata, aga talitaja kiskus ukse, mille käsirauast parun kinni hoidis, wägise lahti, lükkas kohtuherra uksega tagasi ja astus ettetuppa. Seal õpetajat lühidalt jumalaga jättes, lisas ta wälja minnes juurde:

„Selle eest, mis mina siin olen reakind, teie mind enam näha ei soa.“[1]

Ta läks kuni Atla tee ääres olewa Eeru kõrtsini, kuhu teised Mahtra mehed talle warsti järele tuliwad. Wõeraste waldade talitajatest oliwad aga mitmed kadunud. Nagu pärast kuuldus, olla nad Sepa Antsu kokkukutse üle pahased olnud; wist pidasiwad nad otsuseks tehtud ettewõtet pärast kirikuõpetaja hoiatusi liig kardetawaks.

„Mehed,“ ütles Ants kõrtsis oma walla rentnikkudele, „nüüd teame, et meie ka siit õigust ei soa. Teie minge aga koju ja tehke kõik, mis teile peale pannakse, siis saate wähemast aagrehi karistusest lahti. Õpetaja lubas Teid jo, kui mõisa käsku täidate, peksust peasta.“

„Kas sina’s koju ei tule?“ küsisiwad teised.

„Ei tule,“ wastas talitaja, ja ta nägu awaldas, et ta tüdimata waim mingile uuele otsusele jõudnud. „Mina lähen Kärusse Wene papi juure kuulama, kas sakstel on Keisri poolest luba meiega nõnna teha. Teile annan aga

  1. Mida Tertsius nende sõnadega õiete tahtis öelda, ei ole küllalt selge; tema oma ülestähenduste järele olla ta neid aga tarwitanud.