— 416 —
tust ootawat. Sepa Ants seisis oma madala, tugewa koguga keset kambrit ja wahtis tumeda näoga maha. Ta ei kostnud hingekarjase pika, tungiwa noomituse peale midagi, aga õpetaja wõis Antsu kõwa, kalgi otsaesise pealt selgeste lugeda, kui wähe tal korda läinud seda meest oma sõnade sisse uskuma panna.
„Nagu näha, on terwe liikumine selle mehe sünnitus,“ pööras õpetaja Saksa keeli paruni poole, kes pahaselt laua kõrwal tooli peal istus. „Ta on terasem kui teised, osaw rääkija ning kindla, julge ja wisa loomusega. Ta wõib weel wäga palju paha teha, kui meil korda ei lähe teda meelemärkamisele pöörata.“
„Ta ei wõta ju midagi kuulda,“ wastas kohtuherra. „Kõik põrkab ta raudse pea küllest tagasi.“
„Katsume weel midagi,“ pani õpetaja ette. „Ma kutsun need teised ettetuppa ja tahan neid seal weel manitseda. Teie, paruni-herra, püüdke siin oma ameti-mõju selle mehe kohta üksi makswaks teha.“
Kuna õpetaja Berg teised talitajad ja peremehed suurde tuppa kutsus ja nendega seal weel manitsewal sõnal kõnelema hakkas, neid iseäranis Sepa Antsu ässituste eest tungiwalt hoiatades, — jäi wiimane kohtuherraga üksina kirjutusekambrisse.
Antsul polnud selle wastu midagi. Ta kandis ametnikule weel kord palwe ette, et see õpetajaga Mahtra meeste asjus haagikohtunikule kirjutaks ja neid ähwardawast karistusest aitaks wabastada. Aga kui parun küsis, kas Ants siis muret tahtwat kanda, et peremehed mõisa sõnnikuweole lähewad ja tõrkumata kõik endise töö
