— 423 —
Heideggile: ‚Tänan lahke pakkumise eest, aga mul ei ole Teid tarwis!‘… Tõeste, kui paruni-preili von A. wõi krahwi-preili von B. nõnda oleksiwad kostnud — kosilase isa ja ema oleksiwad hirmsa teotuse pärast rabanduse saanud. Nüüd aga hüüdis üks Jumalale tänu ja teine kiitis, et tüdruk targem olla kui poiss, ja mõlematel oli tundmus, kui oleksiwad nad suurest hädaohust peasenud.
See Prantsuse mamslike seisis ju nii madalal, et ta kõige wäetimat Heideggi teotada ei suutnud, ja nii madalal seisis ta sellepärast, et ta palga eest tööd tegi…
Heideggide õnn niisuguse asja-pööre üle oli suur. Oli neile ju nende „poiss“ tõsist muret hakanud tegema oma arusaamata „eksitusega“. Kuid nad eksisiwad ise, kui arwasiwad, et poeg nüüd terwe luhta läinud nalja peale käega lööb, oma lolluse üle naerab ja siis terwe tembu ära unustab. Seda ei sündinud. Palju enam hakkasiwad wanemad murega tähele panema, et Herberti südame kallal mingi sala piin nakitses, sest ta muutus päew-päewalt ikka tõsisemaks, kinnisemaks, elu ja ümbruse kohta osawõtmatamaks. Ta kõneles wähe, sõi wähe ja töötas wähe. Ta terwe sisemine wärk näis rikkis olewat.
„Hm“, ütlesiwad papa ja mamma, „näib, kui oleks see rumalus sügawamal pesitanud, kui seadus lubab.“ Aga nad lisasiwad, endid trööstides, juurde: „Aegamööda asjad käiwad; mis ruttu ei lähe, läheb pikkamisi. Iga haaw paraneb wiimaks, kui õiget rohtu tarwitatakse.“
Õigeks rohuks pidasiwad nad aga prantslase warstist äraminekut ja seda, et nad pojale
