— 428 —
kui palju Herbert oma ettewõtetest juba täide saatnud, sest mõis oli Jüri-päewast saadik tema walitsuse all. Küsimus oli Juliettele seda huwitawam, et, nagu ta wiimastel päewadel kuulis, ka X. walla talupojad nõuuks wõtnud, nõndanimetatud abiteo tegemisele wastu panna.
Juliette oleks heameelega Herbertilt eneselt tema parandusetööde järje üle teatust küsinud, aga ta ei tahtnud temaga nelja silma all pikemasse jutusse sattuda ja teiste herraste kuuldes niisugust jutuainet walida ei olnud sünnis; need oleksiwad seda ebanaisterahwaliseks ja nina wõeraste asjade sisse pistmiseks pidanud. Järelpärimist toapoisi käest ei arwanud Juliette ka mitte kohaseks, sest imelikul wiisil kartis ta nüüd, kus Herbert peremees oli, et Tohwer mõisniku wastu küllalt erapooletu ei ole. Seepärast pööras ta oma pärimistega katseks herra Lustigi, oma alati waikiwa ametiwenna poole.
Ta küsis kõige pealt, kas see midagi talurahwa rahutuma liikumise põhjustest teadwat.
Wäiklane prillidega herra punastas ära nagu noor tüdruk, kui koolipreili temaga juttu tegi. Et ta tagasihoidlik ja jutukehw oli, seda Juliette teadis, aga et ta nii häbelik oleks, seda märkas ta alles praegu. Oma rõemuks sai ta aga herra Lustigilt üsna kindlad ja selged wastused, ja neid ei antud talle nähtawaste sugugi nii wastumeelselt, nagu ta oli kartnud.
„Teid huwitab, preili, meie talurahwa-küsimus?“ küsis herra Lustig kõige pealt wastu.
„Ja.“
„Ma olen seda tähele pannud.“
„Teie?“ päris preili Marchand imestades.
