— 429 —
„Ja.“
„Kuis nii?“
„Ma kuulatan palju, sest et ma wähe räägin. Ma olen mõnda Teie mõtteawaldustest kuulnud.“
„Ja Teie ise? Teie ei wõta säherdustest asjadest wist mitte osa?“
Lustig kehitas õlasid.
„Mul puudub jutuwestmise and, seepärast ei waheta ma miski asja üle teistega mõtteid. Aga mis ma näen ja kuulen, jääb mulle meelde ja ma mõtlen seeüle siis üksina järele.“
„Siis olete ka talurahwa-asjade üle mõndagi kuulnud ja järele mõtelnud?“ naeratas Juliette kentsaka seletuse üle.
„Ma tean wist mõnda. Mille järele pärisite, preili Marchand?“
Juliette kordas oma küsimust rahutuste põhjuste üle, ja Gottlieb Lustig kostis:
„Otsekoheseid põhjuseid on minu teada mitu, kaudseid üksainus, ja see on: liig raske elu.“
Ja herra Lustig seletas Juliettele lühikeste, aga kujukate, pihta minewate sõnadega ära, mida uus seadus talupoegadele tõi, mis ebalootusteks ja eksiarwamisteks asja andis, mis nõuded talupoegadel mõisate wastu on, mis rahutuste poolest siiamaani sündinud ja mis abinõuud selle wastu maksma on pandud. Juliette ei suutnud oma imestust tagasi hoida, et see kinnine, nähtawalt kõige oma ümbruse wastu külm ja osawõtmata inimene, keda üksnes looduse teadus ning pealegi selle üksainus osa huwitas, nüüd korraga temast kaunis eemal seiswate asjade üle nii asjatundlist, põhjalikku seletust wõis anda. Tõeste, see mees
