— 435 —
gaga oma wesiseks läinud silmi pühkis. Tohwer aga hakkas lugu jutustama ja püüdis seda wõimalikult laiade seletuste ja elawate käenäitamistega koolipreilile arusaadawaks teha. Mai oli kinnitajaks tunnistajaks, kes kõik oma pühapäewase Saksa keele sekssamaks otstarbeks ära raiskas ja Tohwri seletustele lõpmata peanikutamisega rõhku püüdis anda.
Nii sai siis Juliette mõlemate käest kuulda, missuguse ülbuse ohwriks waene Miina saanud. Opmann tükib plaanilikult oma teenija auu kallale, tüdruk paneb wõideldes wastu, ilmutab oma häda wiimaks peigmehele, see tuleb ühel ööl ootamata kombel appi ja maksab wihatujus wõrgutajale kätte. Wiimane ilmub, kui ta süüta tüdrukut juba ise löönud, mõisa kaebama, ja siin mõistetakse kohtuotsus, millest inimlikul mõistusel raske aru on saada: tüdruk saab mõisa-tallis, poiss haagikohtuniku juures ihunuhtlust. Tüdruk pekstakse weriseks, pandakse ta haawad soolwee läbi põrguwalul põlema; poiss aga wiidakse seotud kätega haagikohtuniku juurde, kuna peasüüdlane ise muidugi karistamata jääb, sest ega ta kaebama oleks läinud, kui tal midagi karta oleks olnud!
Koolipreilil puudus wõim, kõik seda uskuda; ta pidas terwet lugu ihukarwu püsti ajawaks waleks, wähemast aga määratumaks liialdamiseks. Wahest süüdistas tüdruk sellepärast opmanni, et iseenese süüd kahandada. Kuid Juliette südant haawas juba see tundmus, et ihulik karistamine X. mõisas, ehk see küll nüüd noore paruni walitsuse all seisab, ikka weel edasi kestab, et siin jälle üht naisterahwast on nuheldud, ja pealegi nii toorel kombel. Tema kaht-
