— 434 —
maja poole tagasi jalutasiwad, tänas ta ametiwenda seltsi eest ja läks ruttu oma tuppa. Seal mõtles ta weel kaua kuuldud asjade üle järele ning terwel päewal ei lahkunud tal walus tundmus põuest — tundmus, kui oleks keegi tema wastu truudust murdnud…
Kuid ta pidi warsti weel midagi kuulda saama, mis talle walu tegi, mis ta praegusi tundmusi weel rohkem taga õhutas.
Paar päewa pärast seda — ta oli linnast koju jõudnud — koputati argselt ta kambri uksi pihta ja wana toapoiss Tohwer, kelle selja taga toatüdruku Maie priske nägu ja kõrge rind nähtawaks saiwad, astus Juliette sissehüüdmise peale wargsi kambrisse. Tohwer näis tüdrukut kaasa kutsuwat, see aga tõrkus pooldis wastu, astus aga siis, kui teine talle käega weel kutsemärkisid andis, ka sisse.
Mõlemate nägu awaldas elawat ärewust.
„Wreilen,“ algas toapoiss, kui ta paar korda kohmetanult kumardanud, „Mai rääkis mulle imeliku jutu ja palub nüüd mind, et ma seda wreilnale räägiksin… Meil on esmaspäewa hommiku jälle üht inimest tallis peksetud ja ta werise ihu peale silgu-soolwett walatud…“
Koolipreili waatas laial silmal kõneleja otsa; ta ei näidanud tema sõnadest hästi aru saawat.
„Peksetud — keda on meil peksetud?“
„Walitseja tüdrukut Miinat — wreilen tunnewad teda wist — noor, wiks tüdruk…“
„Miinat peksetud? Kes on teda peksnud?“
„See, kes inimesi mõisas ikka peksab, kui kästakse — wahimees!“
Ja Mai aitas elawalt pead nokutades toapoisi sõnu taga tõendada, kuna ta põllenur-
