— 437 —
tele ise ära ei seletanud, kudas lugu õiete oli?“ pööras ta wiimaks jälle toapoisi poole.
„Nende käest pole midagi küsitud,“ wastas Tohwer, „nad pole herrade ees käinudki.“
„Mis jutt see on? Kuidas wõidi neile karistust mõista, kui neid üle ei kuulatud?“
Toapoiss kehitas õlasid, kuna ta näo üle kentsakas, pool mõru, pool hale naeratamine lendas.
„Saksad usuwad opmanni üksi — ta on kõrgem kui teenija tüdruk ja külapoiss.“
Pilk, millega koolipreili kõneleja otsa waatas, awaldas umbusaldusega segatud hirmu.
„Ma ei usu seda kõik,“ ütles ta kärsitult ja pööras jälle akna poole. „Wähemast ei wõi õige olla, et nuhtlus enne mõisteti, kui kaebealuste süü selge ja kindel oli. Ma tahan järele kuulata, kudas kõik on olnud.“
„Wreilen,“ kuulis ta Tohwri alandlikku, paluwat healt uueste. „Waene Miina on opmanni juurest kohe ära läinud — külasse wanemate juurde. Opmann on kuri mees — Miina kardab, et ta teda selle äraminemise eest weel laseb karistada, wõi kudagi kiusata, wõi teda koguni oma teenistusesse tagasi tuua. Selle eest on tüdrukul kole hirm. Wreilen on ehk nii lahke ja palub noort parunit, et opmann Miinale enam paha ei tee ja teda wanemate juurde laseb jääda.“
„Seda tahan ma teha.“
„Opmann on ka ähwardanud, et Miina isa talu nüüd käest ära wõetakse,“ lisas Tohwer weel juurde. „Wreilen palub ehk Herberti herrat, et seda mitte ei tehta.“
