Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/439

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 438 —

Ka seda tõotas Juliette iseäralise kindla, julge healega.

Sellega ei olnud aga toapoisi jutt weel otsas. Ta arwas tarwilikuks, hea südamega koolipreili osawõtmist oma kaitsealuste kohta weel rohkem äratada. Seepärast ütles ta:

„Wreilen peawad ka teadma, et Miina peigmees meie Maie wend on. „Wreilen ehk mäletawad weel — seesama noormees, kes minewal sügisel mõisa tallis witsu sai, kui wreilen nii ehmatanud oliwad.“

Juliette mäletas Päärnat, seda suurt, tugewat, tõsise näoga teomeest, kelle elu-urtsikutki ta kord waatamas käinud, wäga hästi. Kuna ta kaastundlikult Maie peale waatas, küsis ta toapoisilt:

„Ja missuguse karistuse sai Maie wend seekord?“

„Talle on haagikohtuniku juures kaheksakümmend kepihoopi antud,“ wastas Tohwer. „See ei ole nalja-asi, wreilen! Päärn on tugew mees kui karu, aga ta olla siiski praegu sängis ja põdeda oma haawu.“

„Kaheksakümmend kepihoopi!“ kordas koolipreili, ja Tohwri meelest oli, kui kisuks ta wäike walge käsi rusikasse. Siis pööras preili Marchand läbitungiwa pilguga weel kord toapoisi ja tüdruku poole. „Ja Teie mõlemad usute kindlaste, et lugu nõnda oli, nagu Miina ja Päärn räägiwad? Teie ei kahtle mitte, et mõlemad õigust räägiwad? Teie süda tunneb seda selgeste?“

Tohwer tõmmas sõrmega üle kõri, mis pidi tähendama, et ta oma pea selle eest annab, kui lugu õige ei ole, ja kinnitas peaaegu wandega,