Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/442

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 441 —

Tohwer ei teadnud küll, mis sõna ‚roman‘ tähendab, oli aga mõjuga, mis tema jutustus preili kohta awaldas, wäga rahul. Sest wiimase nägu näitas, et lugu teda liigutas, ja tema ilusatest mustadest silmadest paistis nagu tõotus wälja, et ta midagi tahab ette wõtta. Seda awaldas lõppeks ka tema suu.

„Ma ei tea, kui palju minu sõna paruni juures maksab,“ ütles preili Marchand, „aga ma tahan temaga parajal silmapilgul kõigi nende asjade üle rääkida. Ma tahan parunit paluda, et ta Miina ja Maie wenna peale mõtleks.“

See tõotus oli Maie ja Tohwri meelest juba niisama hea kui wõit. Maiel oli nii hea meel, et ta koolipreili käele suud tahtis anda, mida see aga sündida ei lasknud. Tänulikul ärewusel lahkusiwad mõlemad preili Marchandi kambrist. —

Hoolimata suurest wäsimusest, mis Juliette linnareisilt kaasa toonud, ei tahtnud tal sel ööl kaua und silma tulla. Mida pidi ta kõigist neist hirmsatest asjadest arwama, mis ta täna õhtu kuulda saanud? Mis mees oli Herbert Heidegg, kui tema mõisas niisugused lood wõisiwad sündida, nagu see walitseja tüdrukuga ja tema peigmehega?… Kas see pole tükike rusika-õiguse ajajärgust? Ja see wõib mehe silma all — ei, mehe enese tahtmisel ja kaastegewusel sündida, kes wabamõttelistest, heldemeelsetest korraldustest räägib, kelle õiglane süda ülekohut ja selginud meel wägiwalda ei tohiks sallida!… Ta pole waba — ütleb Gottlieb Lustig — ta seisab wanemate ja seltskonna mõjude all. Olgu. Aga millal suudab