Mine sisu juurde

Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/441

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 440 —

koolipreili sooja südant waeste taluinimeste wastu kui Tohwer!

„Ega wreilen pahaks pane, kui ma Maie wennast weel midagi räägin,“ ütles ta wabandust paluwa naeratamisega, kuna Mai teda seega taga püüdis erutada, et ta salaja ta selga patsutas. „Sel mehel, wreilen, on üsna kurwad päewad, ja ta rõem oleks suur, kui keegi ka tema eest noorele mõisaherrale hea sõna ütleks.“

Juliette andis auusale mehele, kelle head ja õiglast südant ta nii mitmel puhul märganud, tõrkumata rääkimise-luba ning kuulatas kaswawa osawõtmisega pealt, mida Tohwer oma imeliku Saksa keelega ette hakkas kandma. Jutustaja algas Päärna isa õnnetuma looga, kirjeldas ta surma haagikohtuniku juures saadud peksu mõjul ja seletas, miks isa talu poja käest ära wõetud ning kuda kõik nooremehe katsed, parunilt seda wõi mingit muud talu rendi peale saada, nurja olla läinud — üksnes sellepärst, et wana parun teda ei sallida. Tohwer ei salanud, et Päärn äkilise wihaga ja kangekaelne on, aga wana parun ise pidada tunnistama, et tal wirgemat, hoolakamat ja ka auusamat teomeest ei ole, kui see „wastane hunt.“ Kõige kurwem olewat, et Päärn sel lool, kui talle kohta ei anta, naist ei wõiwat wõtta, sest ta pidada pisikeses saunahurtsikus elatanud ema toitma. Nii elada pruut ja peigmees kurba, lootusteta elu… Tohwer ei jätnud ka seda osa puutumata, mis mõisa kubjas Prits Miina ja Päärna armuloos mänginud.

„See on ju päris roman!“ hüüdis preili Marchand käsi kokku lüües, kui jutustaja lõpetanud.