— 443 —
piirita. Ma armastan wabadust, seepärast armastan ma merd.“
„Mina hoian oma aasade ja nurmede poole, mida mets piirab,“ naeratas Herbert. „Minu meri on mu heljuwad orase-wäljad.“
„On need tänawu heal järjel?“
„Lähewad korda. Lootuse järele saawad nad tulewikus rõemsamine mühama, kui ma põhjalikumal wiisil tööle hakkan. Eila sain esimese saadetuse moodsaid tööriistu — otsekohe Inglisemaalt tellitud.“
„Majanduslised uuendused on Teil siis juba käsil?“
„Ja, preili. Asjad peawad muutuma X. mõisas; ma tahan Aasia oludest wälja rabeleda. Teie peaksite kahe, kolme aasta pärast minu majapidamist, mu põldusid ja aasasid nägema!“
Juliettele ei meeldinud, mida ta kuulis. Tal käisiwad need rõemu ja iseteadwusega nuumatud kiidusõnad torkides südamest läbi. See mees on uuendused ja korraldused käsile wõtnud, aga kõige pealt iseenese majanduses! Teistega, kelle häda suurem, pole ta weel tegemist teinud!
„Muidugi saawad ka Teie rentnikkude põllud ja aasad edespidi ilusamine lokkama,“ tähendas Juliette pealiskaudsel toonil. „Neil on ju nüüd rohkem aega nende eest hoolitseda. Nad oliwad Teie wastu küll wist wäga tänulikud kingitud tööpäewade eest?“
„Kingitus pole neil weel käes,“ wastas Herbert, sigari-tuhka, mis ta põlwe peale kukkunud, tuulde puhudes.
„Weel mitte käes? Kas Teie talupidajad
