— 444 —
Jüripäewast saadik kergendatud tingimisi ei saanud?“
„Ei. See wõib alles edespidi sündida. Uus agrarseadus nõuab maade mõetmist ja hindamist, enne kui kergendatud määrused wõiwad maksma hakata.“
„Kas kergenduste andmine enne seda keelatud on?“
„Seda mitte. Ma tahtsingi uusi määrusi kohe maksma panna, pidin aga papale ja teistele wanematele põllumeestele järele andma, kes sellest kahju kartsiwad. Ei lähe ju ka palju aega, kus talupoegade kergendused loomulikul teel makswusele jõuawad.“
„Ma kuulen, et talurahwas rahutu olla ja kergendusi kohe kätte nõuda. Kas Teie peremehed ka säherdust soowi on awaldanud?“
„Ja, aga paraku pidin ma neile wastama, et ma seaduse järele pean käima. Kahandatud tööpäewade arw sunniks mõisnikka raha eest töölisi lisaks palkama, sulaseid pidama, ja selle wasta ei ole kõik põllumehed weel ettewalmistatud.“
„Kõik?“ küsis Juliette. „Peawad siis kõik korraga selle wastu ettewalmistatud olema? Ma usun, kel jõudu on, wõib sedamaid raha eest töölisi palgata. Kas Teie seda ei suudaks, paruni-herra?“
„Mina küll, preili, aga üksikud peawad ka üleüldsuse peale waatama, muidu kahjustame teisi. Kui üks wõib ja kaks mitte ei wõi, siis teeb ta nendele kahele kahju. Aga kui ka enamus wõiks, siis jääb ikka weel wähemus, kes mitte ei wõi, ja meie oleme ajaloolikult harjunud ka oma wähemuse tulusid tähele panema…
