— 44 —
jälle, et juba walmis, juba tulekul, juba kuulutakse wälja! Wõi ikka weel — ei kõppu ega kappu!“
„Usu nüüd taluinimeste lori!“
„Kas siis opmann mõnda sõna põle pillanud?“
„Wõi, meie, sundijad, tohime siis wälja plärada, mis mõisas teatakse,“ kostab Kubja-Prits suure iseteadwusega.
„Noh, mulle wõiksid ikka sõnakese kõrwa sosistada! Lähen mina siis niisukeste asjadega turule wõih?“
„Sinule?“ wastab Prits kulmusid tõstes. „Mikspärast sa mulle parem oled kui teised? Oma sõbrust põle sa mulle weel näidand. See peab juba mees olema, kellega ma salajuttu hakkan puhuma!“
„Kas mina’s mees ei ole?“
„Põle sa seda weel näidand! Ei saa oma lapsestki jägu“…
Huntaugu peremees märkab, kuhu poole külaline sihib, mis ta südame peal pakitseb.
„Ah soo,“ naeratab ta, „sa reagid meie Miinast? Kas su asjad siis temaga juba selged on?“
„Kus nad selgeks saiwad, kui eest ära joostakse, kui oma nägu näitan!“
„Ära joostakse? Miina oli ju praegu weel siin!“… Mihkel waatab toas ringi — tütart pole ikka weel näha. „Noh, küll ta tuleb warsti!“ püüab siis teist trööstida.
Prits sülitab ja toetab küünarnukid ristis kätel põlwede peale.
„Wõi see täna esimest korda on, et ta mu eest ära jooseb!“ algab ta pahasel pominal.
