Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/46

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 45 —

„See mood on tal ju alati! Ma ei mõista, mis tal minu wasta peaks olema? Põle ma ju kõige wiimane meeste seast. Kas ma põle auusa ameti peal, mida iga hilpharaka kätte ei usta? Ma wõin oasta wõi poari pärast aidamees olla — herra ja opmann on minuga enam rahul kui ühegi teise sundijaga; ma wõin koa igatahes kõige parema talukoha wallas saada — nimetan aga, ja käes ongi!“

„Usun, wennas, usun! Ää nüüd nii pahanda —“

Aga walge peaga noormees urab tasakeste edasi:

„Sinule wõiksin koa ennem head kui paha teha. Istud ju kaua küll siin liiwahuniku otsas ja kaswatad karu-ohakaid. Mis wiie-päewa koht see sul on? Mõnel kahe ja kolme-päewa mehel rohkem salwes ja laudas kui sul kõige paremal oastal! Üks sõna minu suust opmannile wõi parunile — ja sul on koht käes, mis mehe tööd koa tasub… Wõiksin sulle ju siis koa koduwäiks tulla — poega sul põle, ja minu wanal kaks weel kodu… Kas nii wõi nii — igapidi soaksime kaupa.“

„Miks ei soaks,“ ütleb Huntaugu wana mõttes.

„Aga ei soa siiski!“ naeratab Prits mõrudalt.

„Kudas, ei soa! Kas ma sulle põle öeld: tee tüdrukuga asi tahedaks, ja mina ütlen oamen!“

„Tee tahedaks, tee tahedaks,“ osatab Prits. „Aga tee siis tahedaks, kui teine ligigi ei anna! Eks ma ole talle koa juba tähendusi teind, aga siis reagitakse ‚liiast noorusest‘, tahetakse