— 450 —
„Preili Marchand — Teie teate sellest asjast midagi?“ hüüdis ta siis.
„Ja,“ wastas see, „wähemast nii palju, et ma Teie kohtumõistmise wiisi õigeks ei suuda pidada. Ma tean nimelt, mida süüdlasteks mõistetud kaebealused tunnistawad.“
„Ja see on?“
„Ei midagi wähemat, kui et peigmees oma pruudi auu ülbe pealetikkumise wastu kaitses. Et ta seda wägiwallaga tegi, on muidugi seaduse ees süü, inimlikult mõeldes peab teda aga wabandama. Ma usun, et iga teine mees tema asemel sedasama oleks teinud. Tüdruk on aga igast süüst waba. Ta on kaebaja kättemaksmise ja Teie kohtumõistmise halatsemisewäärt ohwriks saanud.“
Ikka piinlikuma põnewusega wahtis noor parun neiu otsa.
„Nõnda kirjeldawad tüdruk ja poiss seda lugu?“ küsis ta.
„Ja.“
Ning Juliette jutustas talle loo Tohwrilt saadud teatuste järele põhjalikumalt ära. Seejuures märkas ta, et Herbert sügawa tähelpanemisega kuulatas. Kui ta lõpetanud, küsis parun Heidegg:
„Aga kust Teie siis teate, et tüdruku ja poisi tunnistus õige on, walitseja oma aga mitte? Siin on tunnistus tunnistuse wastas — pealtnägijaid ei ole; tõenäolisem on aga, et kaebealused oma kaitseks wale appi wõtawad, kui et seda kaebaja teeks.“
„Kas Teile kaebaja kombe-elu tuttaw on, paruni herra?“ küsis Juliette.
