Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/450

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 449 —

takse — pealegi ilma et neid üleüldse oleks üle kuulatud! See on — palun lahkeste wabandada! — weidi ühekülgne kohtumõistmine ja seepärast ülekohtune, wägiwaldne… “

Sügaw puna wärwis paruni ilusa näo tõmmuks. Wihastas ta selle mütsuwa etteheite üle, mis talle pähe wisati? Wõi tundis ta häbi? See jäi kahewahele. Wähemast ei kaotanud ta oma rahu.

„Teil wõib õigus olla, et minu isa ja mina kohtumõistmise wälise wormi poolest mitte õiguseteaduse nõudeid hästi tähele ei pannud,“ wastas ta. „Kuid selles oleme julged, et meie asja enese ja oma otsuse poolest mitte ei eksinud.“

„Millest Teie selle kindluse järeldate?“

„Meie tunneme seda meest, kes walitsejale kallale tikkus, juba ammugi kui õelat, wägiwaldset wastuhakkajat, keda selle süü pärast juba ennemalt on karistatud. Teiseks tunneme meie seda halba pruuki oma talurahwa seas, et poisid öösetel tüdrukute juures wastuwõtmist leiawad.“

„Aga kas Teie ka walitseja Winteri elukombeid tunnete?“

„Ma ei tea mitte — ma olen siit kauemat aega ära olnud…“

„Aa soo! Mis siis, paruni-herra, kui walitseja Winter ise öösel oma tüdruku juures wastuwõtmist lootis leidwat, seda aga mitte ei leidnud, sest et tüdrukule keegi teine armsam oli, ja et see armsam armukadeduse wõi ka tüdruku kaitsemise pärast walitsejale teed tuppa tagasi näitas?“

Herbert jäi pärani silmil rääkija peale wahtima.